Rubriik: Lapsehoidjad

E-lapsehoidja Liis – eripedagoog ja lasteaiaõpetaja, kes armastab rahvatantsu ja lauamänge

Liis on 32-aastane Tõstamaalt pärit eripedagoog, kes on töötanud üle kümne aasta nii alus- ja üldharidus- kui ka noorsootöö valdkonnas. E-lapsehoidjana alustas ta juba 2020. a kevadel.

Liis on töötanud Viimsi eralasteaias Lillelapsed, Tõstamaa Keskkoolis, Hilariuse koolis, Kivila lasteaias ning Linnupesa lasteaias õpetajana. Hilariuse koolis on ta töötanud erivajadustega lastega, tema klassi kuulusid autistid ning downi sündroomiga lapsed. “Kui enamike lastega võid näha arengut tundidega, siis sama asja selgeks õpetamine raskete autismi tunnustega lapsele võib võtta aasta. Kui laps pärast aastat mõistab, mida ja kuidas teha, on minu kui õpetaja rõõm tuhandekordne,” ütles Liis.

Liis on ka 8-aastase poisi ema. “Oma lapse kasvatamisel olen märganud, et kõige keerulisem on tegelikult kuulamine ja rahulikuks jäämine. Lapsel võib olla olulisi asju, mida ta tahab jagada, kuid vanem ei leia selleks kiire elutempo kõrvalt aega. See on sama asi, mille osas e-lapsehoidja lahendust pakub. Sageli kulub suurem osa videokõnest sellele, et laps räägib oma sõpradest või mänguasjadest. Lapsehoidjana on minu roll dialoogiga kaasa minna või pakkuda näiteks välja mäng, et joonistan tahvlile looma ja laps saab ära arvata, mis loomaga tegu,” rääkis ta.

E-lapsehoidmise sessioon saabki alguse sellest, et lapsevanem sisestab lühikese huvide kirjelduse oma lapse kohta. Nii saab Liis valmistuda. Aeg-ajalt on tulnud ette ka kentsakaid olukordi. Ühel korral polnud lapsevanem jõudnud väga hästi aega planeerida ning laps oli äsja vannist tulnud. Laps tundus olevat veel teisel lainel ning häälestamine oli keerulisem.

“Kuid märkasin põrandal lebanud dinosauruse mänguasja. Ütlesin lapsele, et ehk tood dinosauruse siia. Laps oli suur dinosauruste fänn! Ta hakkas dinosaurustest rääkima ning tõi mulle näitamiseks ka järjest teisi dinosauruseid. Usalduse võitmine on hästi oluline, vestluse käigus on seda hea saavutada. Sessiooni teine pooltund möödus juba lapsega väga mõnusalt,” ütles ta.

Liisi sõnul on mitmete perede näol tekkinud püsikliendid. Ta arvab, et lapsevanemad hindavad võimalust ise rahulikult töiseid asju teha või võtta aega iseendale. Samaaegselt võib vanem anda lapse kellegi teise hoolde, kes aitab lapse sotsiaalseid vajadusi täita. “Ühe lapsega on tekkinud selline lugemise rutiin. Talle väga meeldis, kui talle raamatut ette lugesin. Järgmisel sessioonil küsis laps kohe, et kas saaksid selle sama raamatu välja võtta ning samast kohast jätkata. Sellised asjad teevad südame soojaks,” ütles Liis. Ta viskas õhku mõtte, et lapsevanemad võiksid e-lapsehoidjat julgemalt koduõpetaja rollis kasutada. Sisepõlemismootori toimemehhanismi ta lastele õpetama ei läheks, kuid kuni 4./5. klassini suudaks olla abiks küll.

Mõnes mõttes elab laps endiselt ka Liisis endas. Ta on alati armastanud mängulisi tegevusi.
Näiteks lauamänge. Liisi sõpruskond koguneb lauamängu õhtuks tavaliselt kord kuus, viimasel ajal on menüüsse kuulunud Portugali päritolu mäng Azul ja Splendor. Ise on Liis tegelenud väiksest peale rahvatantsu ja võimlemisega ning näiteks Tallinna võimlemispeol ka ise lapsi juhendanud.

E-lapsehoidja Alesja: lapsehoidja kutsega muusik ja muusikaõpetaja

Alesja on 28-aastane sertifitseeritud lapsehoidja, kes on hoidnud nii eesti, rootsi, saksa kui ka vene perekondade lapsi. Ta räägib vabalt eesti, vene ja inglise keelt. Taustalt on Alesja muusik. Ta on õppinud Georg Otsa muusikakoolis klassikalist laulu.

Tänaseks on Alesja klientide hulgas mitu perekonda, kellega on tekkinud regulaarne kontakt. Tema hinnangul on esimene sessioon üldiselt keerulisem, just lapsehoidja enda vaatepunktist, kuna esimesel korral tuleb kohanduda nii lapse kui ka perekonnaga. Lapsevanematel soovitab Alesja kindlasti veenduda, et internetiühendus oleks kvaliteetne, kuna see võib sessioonile negatiivselt mõjuda. Teiseks soovitab ta lapsevanematel võtta videokõne ajal nii minimaalne kontroll kui vajalik, mitte nii suur kui võimalik. “Võtmeküsimus on kontakti saavutamine. Eriti oluline on see esmakohtumisel. Kui laps on videokõne ajal vanemaga samas ruumis, siis tahes-tahtmata on kontakt oma ema või isaga domineeriv ning virtuaalne kontakt sellevõrra hapram,” selgitas ta.

Ideaalis areneb kontakt perega niisuguseks nagu Alesja ja ühe tema püsipere vahel. “Ema läheb tavaliselt kõrvalruumi omi asju tegema. Tal on hästi tihti tarvis osaleda koolitustel või koosolekutel. Meie tegutseme sel ajal koos 3-aastase tüdrukuga, kes on hästi tore, avatud ning uudishimulik. Ja ta teab, mida tahab! Tüdruk ei ütle kunagi ei: et seda ma ei taha teha. Samas, kui tal on mingist tegevusest isu täis, siis ütleb, et teeme nüüd midagi muud. Oleme temaga päris palju koos laulda ja tantsida saanud,” rääkis Alesja.

Mõnikord arenevad lapsehoidmise sessiooni jooksul tegevused spontaanselt. Nii on juhtunud näiteks peitusemänguga. Peitusemängu korral lepib Alesja lapsega kokku, et tal peab olema ülevaade kogu ruumist. Peita tohib vaid vaatevälja ulatuses. Seejärel sulgeb Alesja mängult silmad. Peitus algab. “Ükskord oli laps voodisse pugenud, aga varbad ulatusid teki alt välja. Ma ütlesin, et näen varbaid ja palusin jalga näidata. Laps tõstis sääre üles. Siis palusin kätt lehvitada. Ta lehvitas. Spontaansused võivad hästi lõbusalt välja kukkuda,” jutustas ta.

Sõltumata sellest, et Alesja tööriistakast lapse aja sisukaks veetmiseks ulatub plastiliinist ja raamatutest, laste jooga ning origamini, viib ta suurima rõõmuga läbi just muusikalisi tegevusi. Alesja töötab ka Paide Lasteaias muusikaõpetajana. “Tavaliselt on mul ukulele, kannel ja klaver käeulatuses. Kohandun vastavalt eelkokkuleppele lapsevanemaga. Vahel lepime kokku, et paneme valmis plastiliini, raamatud, mänguasjad või kunstitarbed, kuid muidugi – ma ju ise ka armastan muusikat! Muusikalisi tegevusi on alati vahva läbi viia. Võib juhtuda nii, et mina laulan ja laps tantsib. Teine võimalus on teha näiteks rütmimängu. Eks ka muusikalised tegevused peavad ikkagi lähtuma lapsest,” rääkis ta.

Kas Alesja suudaks virtuaalkanali vahendusel lapsele klaveritundi anda? Lühidalt: jah. Aga see eeldab vastavat tehnilist valmisolekut. Klaveritund vajab klaverit ning kaht kaamerat. Laps peab omama võimalust silmsideks Alesjaga ning vastupidi. Samaaegselt peab teine kaamera olema suunatud klaveriklahvidele. Kui Alesjal on nii ülevaade lapse tööst klaveril kui ka silmside, siis võib lapsehoidmise sessioon muutuda hoopis vahvaks klaveritunniks.

E-lapsehoidja Mari-Liis: last tuleb võtta võrdse partnerina

32-aastasel Mari-Liisil on lastega tegelemise kogemust nii Eestis kui ka Rumeenias. Balkanile sattus ta laagrikasvataja rollis. Mari-Liis on õppinud noorsootööd, pidanud huvijuhi ametit ja hoidnud kolme perekonna lapsi. Nüüd täidab ta e-lapsehoidja rolli.

“Olen korraldanud erinevaid sündmuseid, sealhulgas linnalaagreid. Lastega tegelemine on emotsionaalselt hästi rikastav. Võtan neid kui võrdseid partnereid, kel on oma huvid, mõtted ja unistused. Lastega suhtlemine on põnev, õpetlik ning arendav, sest vajab täit kohalolu, avatust ja loomingulisust. Samamoodi on e-lapsehoidmise sessioonidega. Kõne lõpus tunnen alati, et see on hästi veedetud aeg, sest lapsed on siirad ja nendega koos hakkab endal ka kohe mõte lendama ja tekib huvitavaid ideid,” rääkis ta. 

Mari-Liis tunneb, et e-lapsehoidja teenus sobib hästi vanematele, kes vajavad mõnele muule tegevusele keskendumiseks segamatut aega ning soovivad pakkuda lapsele huvitavat vaheldust. Olenevalt lapse huvidest ja vajadustest võib hoidja täita ka koduõpetaja rolli. Mari-Liis tunneb end koduõpetajana kindlalt kuni 9-aastaste lastega.

Vahel on tulnud ette ka väljakutseid. Kord tahtis laps omale mänguasju suhu toppida. Aga sellele tähelepanu juhtides mõistis laps, et nii ei tasu teha ning lõpetas tegevuse. “Ükskord algas kõne nutva lapsega, kes ei tahtnud kaamera poole vaadata. Aga vestluse käigus sai laps oma emotsionaalsest hetkest kiiresti üle. Ülejäänud kõne kulges mõnusalt ning vanemad said oma koosolekutele keskenduda,” rääkis ta. 

Lapsega kontakti saamiseks pole Mari-Liisil kindlat meetodit. Või siiski. Üks on. Kui mõni täiskasvanu kasutab sotsiaalse distantsi jäämurdjana vahel veini või õlut, olgu see Lager või Ipa, siis Mari-Liis tutvustab ka lastele Ipat. Seda siis, kui Ipa on parasjagu kodus. Ipa on suur valge Šveitsi hundikoer. Kolmkümmend seitse kilo koera ilu. 

“See on aidanud väga kiiresti tähelepanu ja kvaliteetset kontakti luua. Kui koera parasjagu pole, siis on töötanud hästi ka hiigelsuure kaisukaru tutvustamine. Loomade kaudu saab luua inimliku kontakti nii laste kui ka täiskasvanutega,“ naerab Mari-Liis.